ehk külaliste koju ajamine 17.09.12. peale seitset õhtul.
Suurelt teelt Prillapatsile pöörates nägime suuremat seltskonda teed ületamas ja auto nägemine vaid kiirendas nende soovi õunapuude alla jõuda.
Kiirustasin autost väljumisega, kartes külaliste lahkumist.
Aga lahkumisega eriti ei kiirustatud.
Nad tulid üsna kohe tagasi, alljärgneva salvestuse katkestab sissetulev kõne.
Kõne alul väljus kogu ~ 20 pealine kamp metsast ja jalutasid minust 3-5 meetri kaugusele.
Vaatasid ainiti silma ja kuulasid 5 minutit väga tähelepanelikult. Ju arvasid, et nendega räägin.
Telefoni kõne lõpuks oli selge, et:
– mind nad ei karda ja autot ka ei karda,
– õunapuude alused on õuntega kaetud ja nad olid õuntest osanud juba parima valiku teha – üliküps martsipan,
– selja taga on suured tammed, maa tammetõrudega kaetud ja neil ees ainult mina.
Peletamiseks:
– jutt pole veenev,
– sõnnikuhargiga torkimine pole ilus
– ja püstoli paugutamine oleks ilmne liialdus.
Appi tuli LEGEND – kollane jalgratas, millele kellanõude täitmiseks signaalpasun pandud. Kui pasunat törtsutades karja sisse väntasin, oli see neile midagi hirmutavalt ennenähtamatut ja järgnes ühine otsus lõpuks taganeda.
Ja nii me kimasime kiiruse kasvades – nemad paanikas ees – ja mina törtsutases kannul.
Peale mõneminutist metsarallit olid sissetungijad Prillapatsilt selleks korraks lahkunud.
Teine tulemine
ehk külalised uuel visiidil 21.09.12. kell kuus õhtul.
Olin käinud sõidus 35 minutit ja tagasi saabudes ootas seltskond õuel.
Kuna mina salvestava mobiiliga neile “vana tuttav”, tuli liikuma saamiseks vägivalda rakendada – karjajuhti õunaga visata.
Newton sai õunaga pähe ja mõte hakkas liikuma …
Õun mõjus ka juhtsea mõttetegevusele…
Otsustati lahkuda, üsna vastumeelselt ja … lühiajaliselt.
Supi söömine jäi pooleli … sest külalised tulid tagasi, ka sööma.
Esimeseks käiguks õunad, teisena tammetõrud.
Kuigi laud oli rikkalikult kaetud, oli nii õunte, kui ka tammetõrude pärast märgata ka rivaalitsemist.
Kõht täis, tuli end ka sügada. Tamm talus nügimist rahulikult, aga korvpallilaud hakkas ohtlikult kõikuma.
Osal seltskonnast hakkas sügelema ka kärss.
Kärsa sügamist-muru õhutamist ei saanud toaaknast enam rahulikult vaadata. Tõttasin sekkuma. Pilt alul udune, aga liikumine mõistetav ja pärast paranev.
Elukad taganesid, aga viimasel murujupil ajas jõugujuht sõrad vastu.
Aitas kaasa võetud kaigas, mille näitamine oli veenev.
Kolmas tulemine
ehk külalised kohal 30.09.12 või 01.10.12.
Külalised olid, aga videot ei ole – sest pererahvas polnud kodus.
Ja saigi parem, keegi ei seganud peale sööki põhjalikku kärsasügamist.
Muruplatsid kah korralikult õhutatud …
Tulemistest saanud olemine
ehk külalised alaliselt kohal (6.-8. november)
Külaliste tulemised tihti, nii kolme-nelja päeva tagant, aga …
06.11.12. otsustati paikseks jääda ja tehti pesa aias suure kuuse alla.
Minu kohalejõudes töö käis ja ega peale esimest tervitust minust end segada ka ei lastud – toimetati rahumeeli edasi.
07.11.12. minu saabumine enam huvi ei pakkunud. Paugutasin veidi (hoiatuslasud õhku:-), aga kuna olin seda ka varem teinud, siis nüüd jäeti ka see tähelepanuta. Hiljem veidi kõvemad paugud sundisid neid siiski korraks metsa minema.
08.11.12. saabudes seltskond õunapuude all õunu söömas. Viisakusetuse tipp – isegi tervitama enam ei tuldud. Võtsin hangu enesekaitseks ja kaika nende veenmiseks ning läksin ise suhtlema.
Kaigast kasutada ei lastud, hoiti distantsi – just nii palju, kui vaja ja nii vähe, kui võimalik. Sel viisil õuel rongkäiku korraldades avastasin, et saabudes tähelepanuta jäänud seltskonnaosa külitab mõnusalt künkanõlval päikese käes, samas vaikselt meid jälgides. Ajasin kamba päevitajate peale, edasi juba paraadrivi poole suurem.
Kaigas osutus kasutuks ja ma alustasin taktikamuutusena asjade loopimist.
Tehti paar kiiremat sammu, vahe pikemaks ja sama jant jätkus – kuni saadi aru, et mõned asjad võivad ka kaugemale lennata.
Järgnes ka külalistepoolne taktikamuutus – nimelt kauguse suurendamise asemel jätkati ringjoont pidi ja ringi sisse minu ning nende vahele jäeti maja.
Ju nad arvasid, et ega ma üle maja neid loopima ei hakka – ja neil oli loomalikult õigus.
Kui olime seda mängu nii päri- kui ka vastupäeva korraldanud, sai mänguisu lõpuks otsa. Seltskond lahkus üle tee noorendiku suunas.
Autod teel vähendasid kiirust ja lausa jäid seisma, aga see neid ei huvitanud. Jälgiti hoopis pingsalt üleõla mind – kas hakkab veel mõni asi lendama või järgneb ehk minu otsus neile tihedas noorendikus järele roomata.
Loobusin, aga oli mõnus jalutuskäik – mis sellest, et valdavalt ringiratast.
09.11.12. läksime pimedas ja nad sõid õunu. Sõitsime õunapuude vahele selge söömise segamise sihiga. Auto ei seganud, sõitu segas puu, rahulik nosimine jätkus ja autolaternate valgus oli neile vaid abiks.
11.11.12. kohal.
12.11.12. õhtupimeduses puhati kuuse all pesas, täistuled ja signaal ei häirinud.
Kokkuvõtteks:
Õunte söömist oleme ennegi näinud – sead, kitsed, kährik ja ka mäger.
Kitsed videvikus või hoopis hommikuti ja hilisemal sügisel.
Kährik pea päris pimedas, saabuva auto laternate valgel laisk poseerija ja veel laisem lahkuja.
Säärane äraajamiste kogemus on esmakordne.